Jahedus hiilib ligi tasahilju...

Käisime eile Sõpruse kinos Almodovari 'Volver'it vaatamas. Tore on Sõpruses käia - nagu vanasti - 'vanaheakino' ja filmid originaalsemad.
Hoolimata suhteliselt kõvast reklaamist - mulle meeldis.....tavaliselt ju pettutakse, kui on liiga palju reklaami... ju siis polnud liiga palju ;-). Carry ei olnud nii vaimustatud kui mina, aga siiski positiivne.
Meeldis ....väga eluline mu meelest, naistekas vist rohkem... kuigi polnud suuri südantlõhestavaid emotsioone, aga miskipärast tundub..... jutt käiski ju tegelikult naiste elust - ja paraku mitte kergest (Carry arvates depressiivne). Aga siiski, kui 'Hitch'i ja 'Toskaana päikese all' vaatasin, siis teadsin juba poole filmi pealt et see on minu uus lemmik, mille pealkirja panen näiteks Orkutisse, siis Volver päris sama efekti ei tekitanud.

Vaikselt hakkab depressiooni tekitama külmemate ilmade tulek... suvi võiks meil pikem ja soojem olla, kuigi sel aastal läks meil isegi hästi, aga sellel ajal kui siin 'soojapeo' parim osa oli, viibisime meie parasjagu Itaalias ning sellepärast vist mulle näibki, et polnud piisavalt pikk. Juba ongi mul toas rõskusest tekkiv jahedus ...

Vaatamata meie maja koledatele, remonti ootavatele trepikodadele, on peale mingit hetke juulikuus tunduvalt mõnusam seda trepipüstakut läbida.... tripilt koju jõudes (20 juuli) avastasin, et üks tore inimene on terve suure betuuniatega lillekasti aknalauale pannud. Kuigi õisi enam nii palju pole, on siiski meeldiv värske 'õhk' (tegelikult ju betuunial oma tugevat lõhna polegi) terves trepikojas.