Tere jälle, tahaks uskuda

Tere jälle, tahaks uskuda, et ilmselt me kõik läbime vahetevahel loomekriise, kui ei oskagi kohe midagi kriblada... Eile olin täitsa kindel, et selleks korraks on kriis möödas ja tuligi juba mõtteid, kuid siis kadus aeg ... käest ära :-(.
Viimasel ajal ongi päevad suhtlemise märgusõna all möödunud. Koju jõudes ning arvutit avades ikka keegi märkab, et oled levis... ja ongi jutt lahti. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks (kõik ju vahvad kaaskodanikud, kellega alati hea meel suhelda), õnneks pole ka mingeid erilisi kohustusi, mis piiraks aja vaba kasutust, aga vahest ununevad asjad tegemata, mida oled plaaninud.
Igatahes on mul juba mitu päeva elutuba täis (nii põrand, kui diivan ja tugitool) igasugu kudumisajakirju ja lõngakerasid. Plaanisin emale jõuluks pontsot kuduma hakata, kuid ei suuda kuidagi otsusele jõuda, kuidas seda kõige õigem teha oleks.... lõngad on õnneks olemas.... niigi palju. Kudumine on väga mõnus tegevus, mis on mulle juba kooliajast saadik meeldinud ja ühte teist on ka valmis tehtud. Alustamine on raske... nagu enamus asjadega. Ning kui ma ennast sätingi laua taha (arvuti laud) siis kuidagi ei raatsi ennast välja logida erinevatest suhtluskanalitest ... nii ta läheb.

Seoses kaamera soetamisega on elav huvi tekkinud kõiksugu objektide jäädvustamise suhtes. Ega siis ainult reisul käies saa pilte teha. Vaatangi enese ümber hoopis teise pilguga, korraga tunduvad muidu nii tavalised esemed või vaated erilistena. Eks mõned tähendusrikkamad võtted riputan siingi aeg ajalt üles, saate siis oma arvamust sekka öelda kui sõrmed kihelema hakkavad ;-).
Arvake ära - mis on pildil?

See kena sabaga loom minu seljataga on meie hundu, kes peaks olema vapraim kõigist... nagu me oleme harjunud erinevates mängufilmides nägema, võib olla et ongi, kuid igapäeva elus see kahjuks ei väljendu... Õrn naisterahvas nagu ta on, pelgab kangesti tehnikaimesid. Minu fotokas on üks nendest... Parema meelega eelistab ta kulisside taha jääda, selle võimaluse puudumisel - vaikselt hiilida mööda seinaääri ja nurgataguseid maksimaalselt kaugemale jubedast hirmu tekitanud objektist... Aga igal juhul teeb ta õnnetu kannataja etteheitva näo, ilmses lootuses, et meil hakkab temast hale ning paneme aparaadi käest ära.