Tervitused Seebi tänavalt ...

... seda tänavat Sa muidugi veel, ei tunne, aga ehk saad kord tundma. Väga naljakas nimi muidugi, ema naeris kõht kõveras ja noris mind kui selle korteri ostsin, et: "Seebi tänava Tiina". Aaga näe, juba kolmas aasta läheb siin.
Ei ole mõtet eriti vabandada, nagunii ei jätkuks põhjuseid piisavalt, et nii pikalt ei anna endast muud märku kui ainult pühade tervitused. Tegelikult on see nii loomulik, ja ongi inimeste elu üks osa - kuhugi vaikusesse mõneks ajaks ära kaduda, et siis jälle välja ilmuda. Ma suhtun üldse viimasel ajal aina rohkem loomingulisemalt elu erinevatesse tahkudesse ja pean tunnistama, et see on päris huvitav. Kergem on nõmedaid perioode läbida ja siis täheldada parema/põnevama perioodi tuleku märke, kuni ta ongi mürinal kohal... Ja siis läheb kah muidugi loomingulist mõtlemist-suhtumist vaja, et laveerida selle kõige sees, lasta end voolul kanda ning vahetevahel ettevaatlikult liigutada tüüri, et vaadata millised vahvad pooltoonid tekivad - uued huvitavad võimalused avanevad. Muidugi peab olema tähelepanelik ja ka ettevaatlik, et head asja ära ei rikuks (kui lihtsalt juhtumisi õigel hetkel ei märka seda õiget head asja), sellest oleks ilmselt kõige rohkem kahju.
Vot selline filosoofiline mõistujutt tuleb vahest.... viimasel ajal. Igal juhul oktoober-november olid 10 palli skaalal umbes 3. Tuju hoidjaks oli kool...
Järgmiseks hakkan jõulu ja sellele eelnevat perioodi meenutama!