Di che colore sono nostri giorni ?

... ;-) parandage mind kui miskit läks valesti!
Oleme koos (loengutes) käinud juba oma 6 korda... mina olen jube rahul ja ka sama elevil. Viimasel ajal olen teinud enda jaoks avastuse... mulle meeldib rääkida (nii hästi või halvasti kui see parasjagu välja kukub) teisestes keeltes. Vene keelt kaa... tööjuureski, kui on vaja mõne vene rahvusest kaastöötajaga arutada miskit... ma tean et see pole õige, nendele on parem kui kuulevad rohkem eesti keelt ja on sunnitud ka rääkima, aga ma olen vist egoist ;-) - tahan nendega vene keeles rääkida. Sel hetkel on see muidugi neile nagu kergendus, aga kokkuvõttes halvem.
Nüüd siis on lisandumas loetellu vaikselt ka itaalia keel... muidugi läheb sellega aega, aga ikkagi... põnev!
Kui pealkirja juurde tagasi tulla.... siis meie päevad on suht ühtlaselt hallid... vähemasti aknast välja vaadates. Ärge imestage, aga selle vihma üle mis eile hakkas vaikselt tibama, on hea meel, sest tänavad on vahepeal juba nii kuivaks läinud. Juba keerutaski tolmu ... aga see on vastik (kõrbeelu mulle vist ei sobiks kuidagi... see tolm... võehh).
Igapäeva halli väheke virvendust tekitas mulle Musi-kiisu, tema on kah sedakorda lahkunud oma koju tagasi. Arvasin küll, et ei tunne puudust... aga tabasin end kiikamas magamistuppa voodi poole, et tsekata - ega ta seal peesita, nagu tavaks oli... "ikka üks elav hing" - oleks vanaema öelnud...
Aga ikkagi, sealmaal ma veel ei ole et endale siia korterisse looma võtta.

Nüüd siis studeerima... nädalavahetuseks andis õpetaja meile rohkem materjali läbitöötamiseks!

Nüüd siis, paar päeva enne lahkumist - peale umbes kahenädalast minu juures elamist, on meie Musi omadega nii kaugele jõudnud , et ta isegi nurrub minu süles!!! Siiani töötas mootor ainult sel ajal, kui ta enesega tegeles =P, seda oli muide väga lõbus jälgida... Aga täna ennäe imet mõnules avalikult mu süles ja lubas armuliselt end silitada, ega hakanudki hammaste ja küüntega kätte kinni mis tavaliselt meil selle protseduuriga kaasas käib. Näis, et talle see olemine meeldis niiväga, et lahkumisega tekkis probleeme - kui ma end liigutasin ja andsin talle sellega mõista, et ta võiks maha hüpata, ajas ta hoopis kähisedes kihvad paljaks, ilmselt lootes, et niiviisi ähvardades ma muudan ehk meelt.
Et siis esmaspäeva õhtupoole viiakse laps jälle koju.... ja lõpeb minu kassiteraapia ja kassi linnuteraapia - mida viimane on siin uhkelt pea kaks nädalat saanud =P.

Fotonäitus

Kumus käisin vaatamas fotonäitust: Loodusfoto 2005, mis homme on viimast päeva. Igal juhul väga ilusad pildid ... igal legend ka juures. Inspiratsiooni annus oli tugev, ainult et selliste võtete tegemine pole nali... päevade kaupa jälgida loomade-lindude toimetamisi, et õiget hetke tabada... müts maha ....milline pühendumine.
Aga selleks, et vaadata ilusaid fotosid, ei pea tingimata näitusele minema. Vaadake ka, kui te muidugi enne juba avastanud pole: http://www.pbase.com/annapagnacco/tuscan_colors
Kui need imeilusad vaated on nähtud, kiigake ka teistele 'galeriis' leiduvatele linkidele. Kõik pole muidugi nii head, aga ...

Vana jutt ;-), aga siin nad jätavadki Musiga mõneks ajaks nägemiseni...

...ja Musi tema hiilguses.... ega aknalaual istumine tema närvisüsteemile hästi ei mõju... linnud sebivad ringi. Tuvid käivad niisama peesitamas ning tihastele on kaetud söögilaud... oleks ehk võinud sellega oodata kuniks Musi taas koju läheb, aga nad käisid nii järjekindlalt akna taga passimas ja koputamas et hale hakkas... eelmisel talvel ju sai siit...

Vaene Musi saab linnuteraapiat ;-) ...ja siis kargab südametäiega mulle säärde. Teeb ju viha kui "vaenlased" on käpaulatuses, aga millegipärast ei saa neid kätte ...

No nii, ma ei taha midagi ära sõnuda, aga tundub, et me siin harjume juba päris kenasti. Pagana umbusklik on meie kiisu... , tal oleks nagu pidevalt vaja olukorda kontrollida ning usaldust päris lõpuni vist võita ei saagi. Võib olla saaks ka, aga kui mingi uus olukord tekib, siis võtab jälle aega rahunemiseks. Nüüd juba sätitakse ennast mulle sülle peesitama. Esimest korda istus tükk aega pea erksalt püsti - vist jälgis mind, et mis ma teen ja kas puudutan teda kuskilt, kuid lõpuks siiski rahunes ja jäi üsna raskelt magama.
Täna hommikul tuli mind üles äratama... siiamaani ta seda ei söandanud. Teades, et ta on harjunud vara tõusma, imestasin et ta seda siiani polnud teinud. Käis ainult vaikselt vaatamas, et kas ma magan - uuris mu nägu ja läks vaikselt jälle minema. Hommikul ärkasin niisiis selle peale, et Musi näksas mind ettevaatlikult varbast... nii õrnalt, et ma isegi ei ehmatanud...
Lemmiktoit paistab olevat kilu.. puhastamata, neid ta sööks vist lõputult, ükspuha kui palju ma neid taldrikule paneks.

Veelkord kassidest... täpsemalt ühest konkreetsest armsast isendist, kellega ma olude sunnil jagan oma korterit (eileõhtust alates kaks nädalat).
Kellegi jaoks minu lähikondsetest pole uudis, et ma fännan loomi... igasuguseid... erinevaid ... ja respekteerin neid sellistena nagu nad on. Aga täna ma tunnen, et ma ilmselgelt pole nende psühholoogiaga piisavalt kursis. Eriti mis puudutab kasse. Aga noh, mis seal ikka, nagu inimesed, nõnda ka loomad ... igaüks on eriline. Hea meelega tahaksin temaga 'minu meelest' sõbralikult läbi saada, aga samas ma jälle mõtlen, et äkki see on 'tema meelest' selline mäng ... sisiseda ja mulle varbasse ja kätte kinni hüpata... isegi kui temast (tema arvates) liiga lähedalt möödun (kahjuks on mul suhteliselt väike korter). Ühelt poolt ta nagu tahab ka hea olla - nühib vastu jalgu jne., me räägime üksteisega... mina räägin ja tema vastab ning vastupidi, aga mina teda puutuda ei või. Kindlasti on ta stressis, et teda maha jäeti ja kuhugi võõrasse kohta toodi (ta vaeseke ju ei tea, et ainult paariks nädalaks), õnneks ta vähemalt sööb ja tundub et kõht on ka korras.
Ma katsun seda võtta mitte isiklikult, teades, et ta ka omas kodus on vähe tujukas preili.