Veelkord kassidest... täpsemalt ühest konkreetsest armsast isendist, kellega ma olude sunnil jagan oma korterit (eileõhtust alates kaks nädalat).
Kellegi jaoks minu lähikondsetest pole uudis, et ma fännan loomi... igasuguseid... erinevaid ... ja respekteerin neid sellistena nagu nad on. Aga täna ma tunnen, et ma ilmselgelt pole nende psühholoogiaga piisavalt kursis. Eriti mis puudutab kasse. Aga noh, mis seal ikka, nagu inimesed, nõnda ka loomad ... igaüks on eriline. Hea meelega tahaksin temaga 'minu meelest' sõbralikult läbi saada, aga samas ma jälle mõtlen, et äkki see on 'tema meelest' selline mäng ... sisiseda ja mulle varbasse ja kätte kinni hüpata... isegi kui temast (tema arvates) liiga lähedalt möödun (kahjuks on mul suhteliselt väike korter). Ühelt poolt ta nagu tahab ka hea olla - nühib vastu jalgu jne., me räägime üksteisega... mina räägin ja tema vastab ning vastupidi, aga mina teda puutuda ei või. Kindlasti on ta stressis, et teda maha jäeti ja kuhugi võõrasse kohta toodi (ta vaeseke ju ei tea, et ainult paariks nädalaks), õnneks ta vähemalt sööb ja tundub et kõht on ka korras.
Ma katsun seda võtta mitte isiklikult, teades, et ta ka omas kodus on vähe tujukas preili.