Kui ühte ruumi peavad jagama palju inimesi, isegi kui nad seal korraga ei viibi, isegi kui nad seal üksteist ei kohta, jätavad nad endast nähtamatu jälje maha - lõhna. See lõhn võib jääda märkamatuks, kui on lihtsalt puhas ja lõhnastamata kodanik, eks te isegi ju teate seda. On see hea või halb, aga minu nina on peaaegu nagu jahikoeral. Peaaegu, sest võrdne kindlasti mitte, nii kõrgelt ma ennast ei hinda. Vahest segab, aga ... vist segabki jälle... mingi tädike ilmselt (kuna see lõhn on kindlasti vanema naise peeglilaualt) on leidnud oma vana veneaegse "duhhii" üles. Ma ei usu et tänapäeval kuskil nii jäleda haisuga lõhnavett müüakse, igaljuhul varemalt ma sellist flavouri meie trepikojas ei kohanud, aga nüüd .... võibolla ta lõbustab ennast trepikojas sebimisega... kuidas muidu igakord (nii harva kui mina seal liigun) õhk rikutud poleks. Millegipärast ma pole teda kohanud...

Pühapäeval käisin teiselpool Pärnu maanteed, Ülemiste järve äärses metsas. Viimati jalutasin seal ilmselt maikuus, siis kui piibelehti korjates rästikut nägin ja kiirete põlvetõste hüpetega sääred tegin... päris kole oli. Seekord muidugi rästikuid enam liikvel polnud, aga ... maeisaaaru miks on inimesed nii vastikud ja jätavad endast rämpsu maha... prükkaritest me ei räägigi. Nendel on ilmselt viha maailma vastu nii suur, et juba kiusu pärast kallavad prügi kottidest välja ja jätavad kõik sinnapaika. Aga lihtsalt tavalised inimesed... istuvad võibolla ka grillivad ja loomulikult jäetakse kogu menüü pakenditena vedelema.

Ütelge, kui teile tundub et ma virisen liialt...