minu Desktopi pilt :-)

Ehhee... see on Mnjah'ile... Selline foto ('The Fullmoon') on mul juba mõnda aega (isegi juba umbes 3 aastat tuleb ära =P) ees. Pole isegi mõelnud vahetamisele. Mu meelest on ta nii vahva. Aga ilmselt hakkan neid varsti rohkem vahetama, kuna saan nädala pärast 'oma esimese fotoka'... siiani polegi olnud ja ma kujutan ette, et üsna pea mõtlen oma fotokast samamoodi kui mobiiltelefonist või internetist... et ei tea kuidas siiani ilma hakkama sain ...

Rõõmusõnum... minu jaoks vähemasti - mu magamistoa aknalauale kasti sisse tulid elama väikesed asukad... alles sündisid siia ilma... seemned Itaaliast kaasa toodud männikäbist idanesid!!! Kolm nädalat võttis aega ja tänaseks on 20-st seemnest üles tõusnud juba 9. Vend küsis umbusklikult, et mis sa nendega teha kavatsed... aga mul juba mitu tellimust sees - töökaaslaselt ja sõbrannalt, nad tahavad oma suvilasse istutada ja maal (Aulepa metsas) peaks vaba ruumi ju ka jätkuma. Ehh.. nohh, kõigepealt võtab muidugi aega, kuni nad juba nii suureks saavad et päris oma kohale istutada võib. Pole nad ju mitte lilletaimed... puudel läheb kauem aega... aga küll nad ka sinnamaale jõuavad. Selline 'emme' tunne on - ikkagi hoolealused ja mitte tavalised. Kõige suurem mure on ikka see, et nad meie kliimaga hakkama saaksid - pole ju päris kindel mis männiliigiga tegu on. Üritasin küll oma kooli materjalide ja internetist leitud info järgi määrata kuuluvust, kuid päris kindel ikkagi ei ole. Loodan väga, et tegu on 'musta männiga'.

Eile oli siis esimene kogunemine, seekord minu Tallinna kodus. Oli igati vahva olemine - nalja ja naeru, seltskond tundis end mõnusalt.
Seekord klubindus ei kukkunud nii hästi välja kui nädal tagasi, aga see ei sõltunud üldse mitte meist... kui muusika pole 'nii hea', siis ta lihtsalt ei ole, ja pidu ei võta selliseid tuure. Aga ega sellest midagi katki kah ei ole :-).
Klubis ringi vaadates mõtisklesin meie viimati ülesvõetud teemade üle ja jõudsin järeldusele, et see milliste tibide otsa üks meesterahvas 'satub' - siis kellega suhtlust alustab ja seega siis et millised kogemused saab, sõltub ju temast endast! Tema enese valikutest! Kõik pole teadupärast kuld mis hiilgab. Tüdrukuid on ju igasuguseid ja kui ta sai mitmeid ebameeldivaid kogemusi siis... sorry... Jah muidugi, keegi peab ju süüdi olema ja ega me siis nii rumalalt saa ometi mõelda, et üks meesterahvas sellist ebameeldivat kogemust enda veaks tunnistaks, eriti kui sõbrad ootavad reisikirjeldust...

Veel klubindusest ...

NB! vaata eelmise kirjutise kommentaare, enne kui hakkad seda lugema.

Alustaks uue kirjutisega, siis saab siin soovi korral jälle kommentaare lisada, muidu lähevad ühe tüki lisad jube pikaks :-).
Ma usun, et see info vist pole pelgalt ühe itaalia noormehe arvamus vaid nö. kogutud teos. Ehk sõprade käest kuuldu jne. Muidu tundub et kohtade stiilile ja iseloomule on hästi pihta saadud. Olen isegi neis kõigis ka käinud kunagi .. ja ühegi korra vähemasti. Venusesse ja Robinsoni ma rohkem ei läheks, Terrariumisse kah mitte.
Parlamendis käivad valdavalt hästi noored (vahest nagu kooli pidu), et ei ole eriti mõnus, hoolimata sellest et tantsupõrandal tunnen end vabalt, lihtsalt mage on kui täitsa lapsenäod on ümberringi, aga see on puhtalt minu probleem, see lihtsalt pole minu koht.
BonBon-is ei usu ma küll et nägude kontroll oleks uksel, vast siis ainult purjus inimest ei lasta sisse...mis on ka täiesti mõistlik enesest ja oma klientidest lugupidava klubi käitumine. Muidugi, siis ehk ka ei lasta kui klubi on ilmselgelt ülerahvastatud, kuna tegu on päris väikese kohaga. Bon'il on ka 'trendiklubi' kuulsus, sellest siis võibolla arvamus, et modellid ja puha. Muide me viimati käisimegi seal (kus see meeldiv norrakas oli) ja seal olid ka tema kaaslased (pea 20 noormeest) selliste nägudega nagu oleks meepurgi äärde sattunud... särasid teised nagu ladvaõunad. Ja ta väljendaski nende üldist arvamust järgmiselt: "...me oleme päris palju ringi reisinud erinevates maades, kuid siin tundub nagu oleksime paradiisi sattunud. Nii palju ilusaid naisi ühekorraga ja kogu aeg pole mitte kusagil..." Eriti väärtuslikuks teeb selle kena jutu see, et ta ei tahtnud mind tagamõttega moosida ... nagu ma juba mainisin eelnevalt.
Aga noh, ega see pole ka teab mis uudis... ajakirjanduseski on kirjutatud. Mäletan, et kui Michael Jackson käis siin, siis oli kontserdi afterparty Decolte's (nüüd on see kinni - põhjus miks venelasi on hakanud rohkem käima mujal), ja tollal mainiti, et Jackson oli avaldanud samuti imestust .... ja pärinud, a'la et kas modellid ainult lasti peole...

See on 'nii tore'...

See on 'nii tore' (tegelikult on see väga tagasihoidlik väljend, kuid ma ei leia hetkel paremat), kui üle pika aja koged midagi sedavõrd positiivset.... mida naised hädasti vajavad. Siis siirast, tagamõtteta imetlust meesterahva poolt ja kõige tähtsam, et seda ka verbaalselt väljendatakse. See on see, millega üldiselt meil siin hirmsasti koonerdatakse ning meiekandi mehed tegeleda ei taha ....mis nende meelest pole ehk kohanegi ühele eestisoost mehepojale. Põhjus vast selles, et võibolla ei osata seda "vormistada", hirmus ju ka kui öelda midagi valesti, või siis ebasobival ajal ....äkki satutakse viimati naerualuseks =(. Aga mine sa tea, ehk oleme ise ka liiga kriitilised olnud =S, või siis äkki nad ei oskagi vaimustuda muudest asjadest kui tavapärasemad meeste teemad....
Igal juhul oli mul väga armas ja südantsoojendav kogemus .... ja mitte mõne sooja Vahemere äärse maa temperamentse esindajaga, vaid suisa põhja poolt Norrast ... Kuna tegu oli väga intelligentse, haritud ning laia silmaringiga inimesega, siis ka mina imetlesin teda ja nii me külvasime üksteist vastastikku komplimentidega üle (kompliment - selle sõna kõige soojemas ja ausamas mõttes). See tähendab, et kohtuti kogemata kombel, tekitati suur positiivse energia kogum... ning mindi taas, juba tunduvalt rõõmsama ja rikkamana oma teed.
Miks ei võiks selliseid situatsioone sagedamini ette tulla ... , aga kui tulekski, kas siis oskaksime seda sama vääriliselt hinnata ja nautida?
Aga võibolla mul lihtsalt vedas..... pealegi noormees teadis, et tema vanavanavana...isa oli pärit Hispaaniast, nii et siis ikkagi sellekandi mehi vähemasti juurte poolest =P

Jahedus hiilib ligi tasahilju...

Käisime eile Sõpruse kinos Almodovari 'Volver'it vaatamas. Tore on Sõpruses käia - nagu vanasti - 'vanaheakino' ja filmid originaalsemad.
Hoolimata suhteliselt kõvast reklaamist - mulle meeldis.....tavaliselt ju pettutakse, kui on liiga palju reklaami... ju siis polnud liiga palju ;-). Carry ei olnud nii vaimustatud kui mina, aga siiski positiivne.
Meeldis ....väga eluline mu meelest, naistekas vist rohkem... kuigi polnud suuri südantlõhestavaid emotsioone, aga miskipärast tundub..... jutt käiski ju tegelikult naiste elust - ja paraku mitte kergest (Carry arvates depressiivne). Aga siiski, kui 'Hitch'i ja 'Toskaana päikese all' vaatasin, siis teadsin juba poole filmi pealt et see on minu uus lemmik, mille pealkirja panen näiteks Orkutisse, siis Volver päris sama efekti ei tekitanud.

Vaikselt hakkab depressiooni tekitama külmemate ilmade tulek... suvi võiks meil pikem ja soojem olla, kuigi sel aastal läks meil isegi hästi, aga sellel ajal kui siin 'soojapeo' parim osa oli, viibisime meie parasjagu Itaalias ning sellepärast vist mulle näibki, et polnud piisavalt pikk. Juba ongi mul toas rõskusest tekkiv jahedus ...

Vaatamata meie maja koledatele, remonti ootavatele trepikodadele, on peale mingit hetke juulikuus tunduvalt mõnusam seda trepipüstakut läbida.... tripilt koju jõudes (20 juuli) avastasin, et üks tore inimene on terve suure betuuniatega lillekasti aknalauale pannud. Kuigi õisi enam nii palju pole, on siiski meeldiv värske 'õhk' (tegelikult ju betuunial oma tugevat lõhna polegi) terves trepikojas.

Jälle hilisõhtu...

... miks päevad (ehk siis aeg) lähevad nii kiiresti? Eriti kiiresti möödub õhtu, kui olen vähe kauemaks tööle jäänud... isegi pool tundi mõjub juba.

Eile oli tore kohtumine, mu sõbrad tulid külla Rootsist. Õigemini neil oli Tallinnas asjaajamisi ja minu õnneks ei jõudnud nad päevaga ühele poole ning jäid öömajale. Vastasel juhul oleks kohtumine väga lühikeseks jäänud. Igaljuhul oli vahva kuulda nende käekäigust. Ja muidugi Mike on ju nii hea kokk... eile tal ei jäänud muud üle, kui et taas seda rolli täita, kuna kolm naist koos nõudsid süüa ja just tema valmistatud... Aasta tagasi, kui nad olid enamus asju juba ära kolinud ja elamispind käest antud (Pi ja lapsed juba teiselpool vett), peatus Mike mõnda aega siin. Korralik tööinimene ei saa ju niisama lihtsalt ära joosta.... kui õige päev pole kätte jõudnud. Siis valmistati esimest korda minu köögikeses aafrikapäraseid roogi (paraku küll meiekandi materjalist) - väga põnev oli.
Seekord kutsuti juba tungivamalt, et kunas teen visiidi nende poole ..... kes seda teaks - tahaks ju aga kõik juba tööl, pealegi Piretil algab kool. Ju see lükkub edasi vähemasti järgmisesse kevadesse, ilmselt nemad jõuavad enne veel siia käima.
Ehh, kahju et mul fotokat pole, oleks mõne toreda pildi saanud...

tänasest siin...

... homme on kindlasti parem päev kirjutamiseks. Kell on juba uneaeg :-)