Kui ühte ruumi peavad jagama palju inimesi, isegi kui nad seal korraga ei viibi, isegi kui nad seal üksteist ei kohta, jätavad nad endast nähtamatu jälje maha - lõhna. See lõhn võib jääda märkamatuks, kui on lihtsalt puhas ja lõhnastamata kodanik, eks te isegi ju teate seda. On see hea või halb, aga minu nina on peaaegu nagu jahikoeral. Peaaegu, sest võrdne kindlasti mitte, nii kõrgelt ma ennast ei hinda. Vahest segab, aga ... vist segabki jälle... mingi tädike ilmselt (kuna see lõhn on kindlasti vanema naise peeglilaualt) on leidnud oma vana veneaegse "duhhii" üles. Ma ei usu et tänapäeval kuskil nii jäleda haisuga lõhnavett müüakse, igaljuhul varemalt ma sellist flavouri meie trepikojas ei kohanud, aga nüüd .... võibolla ta lõbustab ennast trepikojas sebimisega... kuidas muidu igakord (nii harva kui mina seal liigun) õhk rikutud poleks. Millegipärast ma pole teda kohanud...

Pühapäeval käisin teiselpool Pärnu maanteed, Ülemiste järve äärses metsas. Viimati jalutasin seal ilmselt maikuus, siis kui piibelehti korjates rästikut nägin ja kiirete põlvetõste hüpetega sääred tegin... päris kole oli. Seekord muidugi rästikuid enam liikvel polnud, aga ... maeisaaaru miks on inimesed nii vastikud ja jätavad endast rämpsu maha... prükkaritest me ei räägigi. Nendel on ilmselt viha maailma vastu nii suur, et juba kiusu pärast kallavad prügi kottidest välja ja jätavad kõik sinnapaika. Aga lihtsalt tavalised inimesed... istuvad võibolla ka grillivad ja loomulikult jäetakse kogu menüü pakenditena vedelema.

Ütelge, kui teile tundub et ma virisen liialt...

Kass

Tänane päev algas naljakalt, üks armas punasetriibuline kass oli hommikul mu korteriukse taga, ega tahtnud mind kuidagi minema lasta. Näis, et ta üritas anda endast parima, et ma trepist alla ei saaks. Jooksis nii agaralt mu jalgade vahel kaheksat , et oli tükk tegu, et liikuda saaks nii, et talle haiget ei tee. Igatahes sel hommikul võttis tööle minek hulga kauem aega...
Arvasin siis, et näe kui vahva päev - algus oli juba tore.... aga hiljem toimusid hoopis teistsugused intsidendid. Inimestel olid kummalised meeleolud... võibolla et on äkki mingi imelik planeetide seis .....täiskuu on igatahes selleks korraks möödas. Selline näide...üks mees hakkas meie töötaja peale täitsa arutult karjuma, tahtis avaldust kirjutada... ju ta elas endasse kogunenud pahameelt sel kombel välja - ise pealtnäha soliidne vanem inimene... :-S

nüüd on küll alanud see tõeline Eestimaa sügis, vihmane ja jahe... Jääb üle taas hakata kevadet ootama. Ei meeldi see külm ja niiske aeg enam mitte kuidagi. Vanasti.... (look who is speaking... ;-) nagu pensionär) ei häirinud, aga änam ei tahaaa. Igasugused tervisehäiredki hakkavad endast kohe märku andma nii kui ilm käest ära läheb.... ärge nüüd öelge, et : mida sa kujutad ette - vana inimene juba. Ega ikka ei ole küll!
Tobe on kui istud tööjuures, sest pead istuma, aga midagi teha ei ole. Oleks ehk pidanud oma värske kudumistöö kaasa võtma. Aga natuke imelik tunne on - töökaaslased siblivad ringi, igal oma asi ajada - ja mina koon laua taga... Ma lihtsalt pean selle laua taga olema... Õnneks on mõni hea inimene, kellel ka pole miskit muud huvitavamat parasjagu teha ning jutustab minuga - internet on ikka üks tore asi ;-).

Tere jälle, tahaks uskuda

Tere jälle, tahaks uskuda, et ilmselt me kõik läbime vahetevahel loomekriise, kui ei oskagi kohe midagi kriblada... Eile olin täitsa kindel, et selleks korraks on kriis möödas ja tuligi juba mõtteid, kuid siis kadus aeg ... käest ära :-(.
Viimasel ajal ongi päevad suhtlemise märgusõna all möödunud. Koju jõudes ning arvutit avades ikka keegi märkab, et oled levis... ja ongi jutt lahti. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks (kõik ju vahvad kaaskodanikud, kellega alati hea meel suhelda), õnneks pole ka mingeid erilisi kohustusi, mis piiraks aja vaba kasutust, aga vahest ununevad asjad tegemata, mida oled plaaninud.
Igatahes on mul juba mitu päeva elutuba täis (nii põrand, kui diivan ja tugitool) igasugu kudumisajakirju ja lõngakerasid. Plaanisin emale jõuluks pontsot kuduma hakata, kuid ei suuda kuidagi otsusele jõuda, kuidas seda kõige õigem teha oleks.... lõngad on õnneks olemas.... niigi palju. Kudumine on väga mõnus tegevus, mis on mulle juba kooliajast saadik meeldinud ja ühte teist on ka valmis tehtud. Alustamine on raske... nagu enamus asjadega. Ning kui ma ennast sätingi laua taha (arvuti laud) siis kuidagi ei raatsi ennast välja logida erinevatest suhtluskanalitest ... nii ta läheb.

Seoses kaamera soetamisega on elav huvi tekkinud kõiksugu objektide jäädvustamise suhtes. Ega siis ainult reisul käies saa pilte teha. Vaatangi enese ümber hoopis teise pilguga, korraga tunduvad muidu nii tavalised esemed või vaated erilistena. Eks mõned tähendusrikkamad võtted riputan siingi aeg ajalt üles, saate siis oma arvamust sekka öelda kui sõrmed kihelema hakkavad ;-).
Arvake ära - mis on pildil?

See kena sabaga loom minu seljataga on meie hundu, kes peaks olema vapraim kõigist... nagu me oleme harjunud erinevates mängufilmides nägema, võib olla et ongi, kuid igapäeva elus see kahjuks ei väljendu... Õrn naisterahvas nagu ta on, pelgab kangesti tehnikaimesid. Minu fotokas on üks nendest... Parema meelega eelistab ta kulisside taha jääda, selle võimaluse puudumisel - vaikselt hiilida mööda seinaääri ja nurgataguseid maksimaalselt kaugemale jubedast hirmu tekitanud objektist... Aga igal juhul teeb ta õnnetu kannataja etteheitva näo, ilmses lootuses, et meil hakkab temast hale ning paneme aparaadi käest ära.